Täna on 27.05.2022. Kell on 15:35. Hetkel 21 kasutajat online.

Lühijutud Ramseselt

Autor: Ramses

Kell oli 5 läbi, tööpäev lõppenud. Ka Heido lõpetas, oli ainult vaja paar faili ära salvestada ja võis töönädalast puhkama minna. Ta sõitis alla. Lifti sisenes ligi 30 aastane mees, hea välimusega, tumedas ülikonnas. Mehed vahetasid pilke. Heido ei näinud sugugi halvem välja, kugi oli teisest 10 aastat vanem. Nad vestlesid viisakalt, Heido pani tähele kaaslase suurepärast keha, veetlevat nägu. Ta tahtis seda meest, siinsamas, kohe. Ta astus mehe vastu, pani käed ümber kaela ja suudles teda. Pikalt, kirglikult. Mees ei pugelnud, ta ei teinud katsetki. Edasi toimus kõik kiiresti, suudeldes rebisid nad seljast särgid, silitasid üksteise kuuma keha, kiskusid lahti püksiluku ning lasid oma ihal võimutseda. Nad armastasid nagu tiigrid, tormiliselt, raevukalt, himuralt, jõuliselt. Seks oli suurepärane, mõlemad teadsid mida tahtsid ja mõlemad said seda ...
Tom, 31 aastane väga kena mees, suudles oma naist enne uinumist. Kuid ise ei saanud uinuda. See mis täna oli juhtunud, ta poleks kunagi arvanud, et ta tahab meest. Ta poleks osanud ilmaski arvata, et seks mehega võib olla nii hea. Sellist seksi ei olnud ta kunagi kogenud, ükski naine ei suuda midagi sellist pakkuda. Kas ta on homo? Kurat võtaks ei ole ju, tal on naine, kaks last, mis kuradi homo ta on, ta pole kunagi mehi vaadanudki! Okei kunagi poisina sai proovitud sõbra riista, kuid see oli ka kõik, see oli nooruse rumalus, poiste süütu mäng ...
Tom läks hommikul tööle. Nii kui ta seda meest näeb ütleb ta talle kohe. Ta uuris pisut ja sai teada, kes ja kus see mees töötab. Ta läks joonelt sinna. Tomil vedas, mees istus üksi kabinetis, kuratlikult hea nägi ta välja. Tom punastas. "Kuule, see mis juhtus, unustame ära, selge!", paristas ta ühe hingetõmbega. Heido vaatas Tomi üllatunult ja naeratas oma võluvat naeratust: "See on juba unustatud, iludus". Tom keeras otsa ringi ja peaaegu tormas välja. Tal oli palav, ta pidi sellest kuradi lipsust lahti saama, see ei lasknud hingata, fakk, kuradi fakk, persse, milline idioot ma olen! ...
Täna ei saanud ta töötada nagu tavaliselt, tuju oli nullis, midagi ei tulnud välja. Ta arvas, et ütleb, et lõpetame kõik, ma olen abielus, mul on lapsed. Ja tema ütleb, et ... no mis iganes, et ta palub Tomi või midagi taolist. Aga ta ei üritanudki. Kurat. Nagu mahajäetud koer. Tom tahtis seda meest, nii väga ju tahtis ... LÕPP

Margus istus kodus diivanil, kena, päevitunud mehekeha, kaunid näojooned, silmad suletud. Ta kuulas. Muusikat, mis täitis tuba ja merekohinat, mis vaikselt läbi kostus. Mees oli vaikne, mõtlik, täna oli ta teda jälle näinud. Inimest, kellesse ta oli armunud, keda ta armastas juba kaua, kuid naljakas, ta polnud seda talle öelnud. Ei ta ei kartnud, ja jah ta tahtis seda teha, kuid miski hoidis tagasi. See kaunis noormees oli nii puhas, nii süütu, nii aval, nii hea, ta pidas Margust oma sõbraks, usaldas talle rohkem kui oma rumalale naisele, otsis Marguse seltskonda. Vaene noormees ei teadnud kui väga ta Margusele tegelikult haiget tegi, kui palju pidi mees selle hea inimese pärast igatsema, kurvastama, nukrutsema. Margus võis saada peaegu igaühe, keda oleks tahtnud, ta oli hea välimusega, külgetõmbav, seks temaga oli nauditav. Ometi hoolis Margus vaid ühest, sellest lihtsast noormehest, kes oma lolli ja inetu naisega hästi läbi ei saanud, kes kirjutas vahel luuletusi ja kes oli Margusel küljes kui takjas. Margus jälgis noormeest, kuulas, vaatas ja igatses, kuidas ta rääkis, kõndis, sõi, naeris. Armas aeg, mida sa ometi ootad, oleks võinud temalt küsida. Kuid Margus tahtis teda just sellisena, kauni, hea, lähedase ja samas nii kaugelseisvana. Ükskord ta ütleb. Võibolla. Ta ju tahab teda, ta tahab teda nii väga, aga pisut kannatust, praegune hetk on liiga ilus, nii kurbõnnelik, et seda lõhkuda. Las olla, las kõik olla nii, tema ja Margus ...
Muusika oli igatsev, ta avas silmad, tuba oli nii tühi ... LÕPP

Ma kohtusin temaga öösel, vaid korraks, see oli viimane kord. Kõige kallim inimene minu jaoks lahkus minu elust tookord. Kõik algas liigagi hästi. Kohtusime jaanitulel, ajasime juttu, ta meeldis mulle. Käisime ujumas. Kes on öelnud, et kõige kaunim olevus on naine?? See tohman pole vist alasti meest näinudki. Tugev, treenitud keha, veepiiskades pärlendamas, mis võib olla vaatamisväärsem?! Me ujusime, muutudes üha vallatumaks, suudlesime esimest korda. Sel õhtul suudlesime mitmeid kordi. Huvitav kaugemale me ei läinudki. Mitte et poleks tahtnud, vaid me saime juba sellest rahulduse, teineteise alastusest ja suudlustest. Järgmine päev ilma temata oli raske, ma pole kunagi olnud nii rahutu, kui tookord. Helistasin talle mitu korda, me rääkisime ja rääkisime. Millest? Jumal seda teab, ma ainult kuulasin tema häält, tema juttu, tema naermist, tema hingamist. Kaks päeva hiljem kohtusime taas. Mere ääres. Minu elu ilusamaid päevi. Me sobisime nii hästi. Saatus kinkis mulle napid 10 päeva, 10 päeva õnne. Ta läks merele, laevaga. Tema laev ei jõudnudki sadamasse. Mitte kunagi...
Aastaid hiljem veel käin siin, mererannas, temaga rääkimas. Kui olen halvas tujus või nukker, siis rahustavad ja hellitavad lained mind, nagu tema seda tegi ... LÕPP

Ärkasin tema kõrval, ta magas veel, kui rahulik ja armas ta oli. Nihutasin ennast lähemale ja võtsin ta hellalt oma kaissu. Suudlesin õrnalt tema ilusat nägu, tema suud, ei tahtnud teda äratada, see hetk oli nii kaunis, neid hetki oli nii vähe, las see kestab veel ...
Päike oli tõusnud, tõotas tulla igati tore päev, täna õhtul pidime taas kokku saama, ootasin. Kui petlik võib kõik olla ...
Ta kiirustas, ta oli hiljaks jäämas, minu pärast, ei, meie mõlema pärast, meile oli antud nii vähe aega nii vähe võimalusi. Siin kohtusime temaga salaja, kellegi teadmata, ainult meie kaks, hetked täis tõelist armastust, armastust, mida said kogeda vähesed õnnelikud. Tema naeratav nägu ja "õhtul näeme" - see on minu viimane mälestus temast ...
Õhtul hilja helises telefon. Mõnikord ei saanud ta tulla, siis ta helistas, aga mitte nii hilja, mitte sel kellaajal. Mäletan viimaseid sõnu - "teda ei suudetud päästa". Kiirabi oli elustanud, kuid kõik oli juba läbi. Tema jaoks. Ja minu jaoks. Mulle teatati alles õhtul, 10 tundi hiljem. Tema vanemad ei sallinud mind, nad vist aimasid, kes ma nende pojale olin ...
Haud oli värske, palju lilli, pärgi, küünlaid. Teised olid juba lahkunud, nüüd tohtisin siis mina lähemale astuda. Hetkeks tundsin piinlikkust, lillede ja pärgade keskel oma tagasihoidliku küünlaga seistes. Ma ei olnud selle peale tulnudki, kui rumal minust. Järsku nägin tema pilti, seal hauakivile toetumas, naeratav noor mees. Enam ma ei suutnud, vajusin põlvili ja puhkesin nutma, ei olnud minus enam raasugi mehelikkust, nutsin, ainult nutsin ... LÕPP

Sisenesin ta kabinetti ja jäin viisakalt ootama. Ma polnud ennem tema kabinetis käinud, polnud temaga kunagi isegi mitte rääkinud. Olin näinud teda liikumas, olin kuulnud temast räägitavat. Ja nüüd olin tema kabinetis. Põlved olin nõrgad, suu vett täis. Meie firma kõge seksikam mees, tõeline playboy, ja mina, ühes ruumis, kahekesi. Tundsin kuidas peopesad niiskeks tõmbusid ja nägu kuumaks läks. Olin nagu totakas, kuradi hääl hakkas ka veel värisema. Lõpuks ta suvatses minu poole vaadata. "Aa, sina, tule siia, ma tahan küsida midagi!" Astusin tema juurde, ta oli pintsaku seljast võtnud ja oli nüüd särgi ja lipsuga. Vahtisin arvutit, ta seletas midagi, tegelikult kõõritasin ta jalgevahet, pea huugas, noogutasin mõistmatult. Ohh, kui oleks sellist meest saanud! Suisa õgisin silmadega tema keha, tule taevas appi, kuidas mõnele ikka on antud! Lõpuks ta vist taipas, et mul mõtted mujal ja minult mõstlikku juttu ei tule. Ta vaatas mulle otsa ja pahvatas naerma. "Kuule kutt, sa ju lausa anud seda!" Vahtisin talle uskumatu, õigemini uskumatult lolli näoga otsa, ning pudrutasin midagi vabanduseks. "Lase käia, kutt!" Ta käsi libises jalgevahele ja tõmbas mind endale lähemale ...
Tema kabinetist väljudes olin nagu lits, keda terve rügement noori sõdureid on keppinud, jalad vaevu kandsid, keha kuumas, mul oli palav. Milline mees, sõnu lihtsalt ei ole, armas aeg MILLINE MEES ...
See oli minu esimene ja viimane kogemus temaga. Aga ju vist pean õnnelik olema, et niigipalju sain. Temalt midagi enamat oodata, seda vist polnud mõtet. Veel mitmeid kordi end rahuldades mõtlesin ikka temale ... LÕPP


Loo kommentaarid:

Kommentaare pole
Kommenteeri:


Nimi:



Turvakood - Sisesta kood pildilt: